Ma õpetan noori kokkama, kuna see meeldib mulle ja seeläbi õpime kõik.
Olen sündinud Haapsalus ja lapsepõlve veetnud ühes väikses ägedas külas nimega Jalukse, mis asub Oru Vallas Läänemaal. Minu esimesed 9 kooliaastat möödusid Noarootsi koolis, mis asub Noarootsi poolsaarel. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima Tallinna Merekooli, mille ma pool aastat hiljem pooleli jätsin. Miks? Sain aru, et see linn on minu jaoks liiga suur, kuigi mulle väga meeldib meri ja laevandus. Tundsin, et pean leidma uue raja. Vahepeal puhkasin koolist ja töötasin pool aastat saekaatris, kuniks sain mulle sobiva eriala enda jaoks selgeks mõelda.
Pärnus olen ma elanud alates 1999. aasta sügisest, kui alustasin kooliteed kutsekeskkoolis koka erialal. Kuna minu vanavanemad elasid Pärnus, siis olin eelnevalt veetnud siin aega nii koolivaheaegadel kui käinud koos sõpradega. Otsustasin tulla siia – suvepealinna, sest teadsin, et just Pärnu on koht, kus soovin oma uut eriala õppida. Toona valitud koka erialaga tegelen siiani.
Aja jooksul olen töötanud erinevates toitlustasutustes, kuid alatiseks jääb mulle meelde minu esimene praktikakoht Sepa 7 Pubis, kus oli au õppida väga hinnatud peakoka käe all. Praktika möödudes sain koheselt nende juures ka tööd ning töötasin seal koguni kaks suvist koolivaheaega. Seda kogemust ei saa ma lugeda ainult tööks, vaid õppimiseks tunnustatud inimeste kõrval.
Kooli lõpetamise järel jõudsin töötada mitmes erinevas Pärnu toitlustusasutuses, kuni sain pakkumise ühelt Pärnu väikerestoranilt. Olin seal poolteist aastat peakokk-toitlustusjuht, kuid paraku polnud see minu jaoks eriti tore aeg. Täna tagasi mõeldes oli see siiski õpetlik periood minu elus ja kasvatas paksu nahka. Kõlab uskumatult, aga pärast seda kogemust soovisin kokandusest puhata ning asusin aastaks tööle ühte Pärnumaa saekaatrisse.
Olles 24-aastane, tundsin sisimas, et nüüd on õige aeg teha omaenda kohvik ja catering, milleks rentisin kohvikupinna. See osutus väga populaarseks, nii et ei jõudnud kõiki tellimusi vastu võtta, aga laieneda ei olnud ka võimalik. Kõik läks väga hästi, kuniks tuli nn. majanduslangus. Kliente jäi väheks, tellimusi öeldi ära jne. Ma ei karda öelda, et olin 26-aastaselt ninaga mudas ja ei osanud enam midagi teha. Kuigi kaotasin kõik ja veel praeguseni tegelen mõne sel ajal tehtud vea parandamisega, võin tänaseks öelda, et olen õppinud väga palju just omaenda vigadest ja mul on hea meel noortele rääkida, kuidas ettevõtluses ei ole mõistlik käituda ja tegutseda.
Pärast ettevõtluses põrumist alustasin uuesti tööd kokana, et ennast üles töötada ja mitte musta auku langeda. Töötamist pole ma kunagi peljanud ning tööga endale taskuraha teenimine meeldis mulle juba noorena.
Töötasin kokana mitu toredat aastat, enne kui otsustasin uuesti ettevõtlusega tegelema hakata. Nüüdseks olen loonud Pärnumaa Noorte Kokandusringide brändi. Võin julgelt öelda, et juhendan kogu Pärnumaal 15 kokandusringi, erinevates noortekeskustes ja koolides, millest võtab osa ligikaudu 140 noort, kellele meeldib kas süüa valmistada või siis ainult süüa. Kokandusringide mõte on õpetada noortele ohutust köögis, toiduhügieeni, kuidas kodus lihtsat toitu valmistada, tervislikumate toitude valmistamist, kust oleks võimalik toorainet hankida, kuidas müüa omavalmistatud toodangut ja muidugi kõike muudki, mis käib köögitöö juurde.
Miks ma seda teen? Õpetan noori kokkama, kuna see meeldib mulle ja seeläbi õpime kõik. Võin öelda, et noored, keda ma juhendan, on kõik väga erinevad, just positiivses mõttes. Nii mõnigi noor on juba saanud oma oskusi praktiseerida korralikus köögis ja kindlasti õppida selle käigus ka midagi uut. Olen viinud aktiivsed noored praktiseerima erinevatele üritustele, kus nad on saanud ka oma toodangut müüa. Näiteks käsitöökomme, küpsetisi, käsitöölimonaade, jäätiseid jne. See aga on omakorda andnud noortele rohkem motivatsiooni järgmises kokandusringis või -üritusel osalemiseks.
Pärnumaa on väga super linn elamiseks. Siin linnas poleks autot vajagi. Jala ja jalgrattaga saab päris kiiresti liikuda ning ühistransport on ka tõhus. Ma ei kujutaks ettegi elada merest kaugel, näiteks Paides või mõnes muus linnas, kus pole merd. Meri rahustab ja mulle väga meeldib rannas ning jõe ääres jooksmas käia. Pärnu on kindlasti ka puhkamiseks üks parimaid paiku. Siin on palju teha – on spaad, veekeskused, restoranid, kaubakeskused, puhkemajad jne.
Võin öelda, et Pärnumaa on parim paik elamiseks!