Tutvudes oma abikaasaga, kes on küll sündinud Pärnus, kuid kasvanud üles peamiselt Saksamaal, leppisime me kokku, et ei kavatse New Yorgis vanaduspõlve veeta ning soovisime ühel hetkel tagasi Euroopasse kolida. 2017. aastal hakkasime selleks oma võimalusi lähemalt uurima.

London, kus ma olin elanud 5 aastat enne New Yorki kolimist, oli nüüdseks Brexiti tõttu laualt maas. Mina ise ei tahtnud Prantsusmaale naasta ja mu abikaasa ei soovinud Saksamaale tagasi kolida. Põhjuseks asjaolu, et olime mõlemad karjääri teinud just ingliskeelses keeleruumis ja me polnud kindlad, et suudame enam kumbki oma kodumaal sealsesse töö- ja kultuurikeskkonda sulanduda - olime juba nii pikalt ära olnud.

Lisaks mõtlesime pereloomise peale ja soovisime omale seetõttu elukoha, mis oleks turvaline, taskukohane ja lastesõbralik. Olime Pärnus mõned korrad suvel käinud ja arvasime, et see vastab kõikidele meie ootustele. Muutsime oma töökorraldust nii, et seda saaks teha interneti kaudu, ostsime endale kahenädalase puhkuse ajal siiakanti maja, pakkisime kõik oma asjad kokku ja kolisimegi 2019. aasta novembris Pärnusse.