Pärnumaa on täitsa minu maa!

Olen sündinud ja kasvanud Pärnus ning samuti on kõik vanaemad-vanaisad pärit siitkandist. Olen juurtele lähedal ehk see Pärnumaa on täitsa minu maa. Olen siin elanud terve elu. Läksin pärast gümnaasiumi lõpetamist kohe tööle, sest ma polnud päris kindel tulevases eriala valikus. Samal ajal oli Pärnust saanud suvepealinn ja turismindusel oli potentsiaali. Seega  leidsin  töö reisibüroos ja aasta hiljem alustasin turismijuhtimise õpinguid kaugõppes, sest töö oli põnev ega tahtnud enam sellest loobuda.  Üle 10 aasta olin hotellinduses müügi- ja turundusjuht. Need olid põnevad aastad, kui Pärnusse tekkis meeletul kiirusel juurde majutusasutusi ning linnast sai Eesti spaa-pealinn. Enne Lahendaariumi loomist tegelesin erinevate festivalide ja üritusturundusega ning hiljem Arenduskeskuses loomeettevõtete arendamisega.

Täna olen Lahendaariumi loovjuht ja iseenda tööandja. Tegelen turundusteenuse pakkumisega. Sõidan palju ringi, kliendid on üle Eesti. Iga nädal käin Tallinnas,  aga vahel ka Narvas, Haapsalus või Paldiskis. Mõnus on varahommikul teele asuda, tegus päev teha ja õhtupimeduses taas kodusesse Pärnusse saabuda. Rutiini ei teki ja iga nädal on ägedalt omanäoline.

Minu jaoks on Pärnu armas, turvaline ja kodune. Siin on hea elada, sest ükski linn ei ole Eestis kaugel, et ei jõuaks päevaga ära käia. Ning lisaks on Pärnu ideaalne linn ettevõtlusega alustamiseks ja tegelemiseks ning vabakutselistele, samuti väikeste lastega peredele. Pärnu on ummikutevaba, jalgrattaga jõuab igale poole, samas Tallinn ja Riia on vaid mõnetunnise autosõidu kaugusel. Leian, et Pärnumaal elavad väga südamlikud ja siirad inimesed, kes peavad lugu töö tegemisest, kuid oskavad samal ajal ka puhkust nautida. Pärast töö- ja koolipäeva lõppu täituvad terviserajad ja kergliiklusteed ratturite, jalutajate, tervisesportlaste või rulluisutajatega.

Pärnu on minu jaoks alati olnud väga turvaline linn, mis pole ei liiga suur ega liiga väike. Siin on kõike parajalt ning väga lähedal – ühel päeval oled rannas, siis sõidad metsa ning kolmanda veedad linna keskuses. See on väga eriline kogukonna märk, kui tunned oma naabreid ja saad tänaval teisi pärnakaid teretada.  Suurtes linnades on palju rohkem anonüümsust ja eraldatust kogukonnast.

Naudin, et saan minna mere äärde jalutama või jõe äärde rattaga sõitma. Siin elades me unustame selle ära ja võtame seda kuidagi iseenesest mõistetavalt, kuid tegelikult enamikel eestlastel sellist võimalust ju pole. Meeldib, et kõik on lähedal, lapsed jalutavad koolist trenni või koju, ei pea pikki autosõite igal hommikul või õhtul tegema, et kuhugi jõuda. Kõik kulgeb omas mõnusas tempos ja ajal on teine väärtus.

Suurlinnad jätavad petlikult mulje, et kuna nad on suuremad, siis on seal võimalik ka suuremaid asju teha. Muidugi on väiksema linna võimalused piiratumad, kuid väikelinnades on mingis mõttes kõik teod suurema kaaluga, sest üritusi ja asju toimub vähem. Seega inimeste tänulikkus on juba eos suurem. Kui vaadata maailma linnu ja vahemaid, siis Pärnu on igas mõttes koduks parim paik. Teised linnad on just nii kaugel, kui Londoni äärelinnast keskusesse sõita.

Pärnus on hea!

Kaydi Tomson

Loovjuht