Pärnus ei ole eriti vahet, kus sa elad, siin on kõik niivõrd lähedal

Erik Naissaar on tegus noor, kes Pärnumaal kõvasti panustanud spordi arengusse ning erinevate ürituste korraldamisse. Vaatamata oma noorele eale veab ta eest spordiklubi, kus osaleb sadu inimesi ning korraldab suviti rannas suurt spordifestivali. Uurisime temalt, et kust need ideed on tulnud ning kuidas kõike päriselt ellu suudab viia.

Kust tuli mõte oma Spordiklubi rajada?

Eks iga organisatsioon saab loodud ellu vajadusest tulenevalt. Minu puhul siis oli soov esmalt teha spordiklubi, kus harrastatakse ainult kalisteenikasporti, kuid tundub, et sellest sai midagi muud, seda tõsiasja on rõõm tõdeda. Olin varasemalt välijõusaalides tunde andnud nii enda põlveotsast, kui teistes spordiklubides üldfüüsilisi ja võimlemistunde, seda nii Pärnus, kui Tallinnas.

Pärnusse paikseks jäädes sai võetud üks suur hingetõmme õhku sisse ja alustatud. Kui ennem toimetasin kergejõustikuhallis, covid ajal ka koduhoovis, siis 2021 aasta septembris olime kuu aega õues ning edasi sai võetud ja tuulatud erinevaid äripindasi, tänaseks tuntumaks neist asub kesklinna silla juures meie Vee tänava stuudio, romantilise vaatega jõele.

Palju hetkel Striidikoolis liikmeid on ning millised on lähiaastate plaanid?

Toimetame praegu Pärnu linnas, Tõstamaa osavallas ning Uulus. Kokku on meid hooaja lõpuga 250. Möödunud hooajal oli klubis järgnevad distsipliinid: Kalisteenika erinevad distsipliinid lastele, noortele ja täiskasvanutele, nii trikid, kui jõuvastupidavusalad. Meil saavad lapsed akrobaatikat, koolieelikute võimlemisi, fitnessi, lugematul arvul esinemisi erinevatel üritustel ning klubi ise on aktiivne korraldama sündmuseid üle Maarjamaa. Täiskasvanud said tänavu ka joogat ja käesurumist, mille me tänaseks seljatame. Kuna käesurumise distsipliin sai aina hoogu juurde, siis sellest ka pisike edulugu, Pärnus on tänaseks püsti täesti eraldi seisev organisatsioon Pärnu Armwrestling Club.

Uus hooaeg toob lisaks kalisteenika aladele, fitnessile, akrobaatikale juurde ka iluvõimlemise, mille üle kindlasti lapsevanematel hea meel on, sest nüüdsest on lastel kaks valikut, kuhu klubisse laps panna. Lisame ka tantsustiile eri vanustele. Laieneme Torisse ja Paikusele. Meid saab tänavu üle 300, pole kahtlust.

Milliseid üritusi sa korraldad?

Lisaks klubisisestele sündmustele saan välja tuua mõned toimetused:

• 9 aastat on korraldatud Pärnus spordifestivali Kevad Battles, mis koondas tänavu 9 spordiala, mis ei kuulu Olümpiamängude repertuaari, kuid on effektsed rahvale ning tihti on sportlasteks väga suured ”kollid.” Festival sai alguse 2016 aastal Mai kergliiklustee välijõusaalis, ehk minu esimesel paigaldatud väljakul.
• Möödunud aastal olin Kuldrula peakorraldaja, sel aastal andsin sõpradele teha, sest on Olümpiaaasta ja läksin Pariisi kaasa elama meie neljapaadile.
• Olles ka president Eesti Kalisteenika ja Tänavaspordi Liidus, on minu ülesandeks läbi viia Eesti meistrivõistluseid ja karikavõistluseid kalisteenikaspordis, rääkimata vormiriiete üritustest, tänuüritustest ja muust taolisest.
• Pärnu linna meistrivõistluseid, Pärnumaa meistrivõistluseid kalisteenikas.
• Aitan tihti korraldada teiste algatatud sündmuseid. Olen tihti ka vabatahtlik, näiteks 2 silla jooksu võistluskeskuse ülesseadmisel.

Mis on ürituste korraldamisel sinu jaoks kõige keerulisem?

Ega rasket otseselt ei ole, oleneb, mis väljakutse ette on võetud. Kui kaob silmist ja huulilt naeratus, siis tuleb hoida ennast rohkem teiste tegevustega rakkes, praegu ma toimetan ise fitnessi distsipliinil, olles kalisteenikaspordist ühe sammu kaugusel, see tuleb kasuks, ma näen seda kõike kõrvalt. Kui töö on sport, sõnum on selge ja oled avatud suhtleja, siis võib ju mistahes korda saata.

Kalisteenika näide

Kuidas ise hindad Pärnut kui elukeskkonda?

Ma olen elanud ka Tallinnas, näinud müra sees elamist. Olen Pärnus elanud mitmete kohtade peal, nii Tammiste metsade vahel, Pärnu rannarajoonis, jõe ääres mitme koha peal. Teate, Pärnus ei ole eriti vahet, kus sa elad, siin on kõik niivõrd lähedal. Räägin mina, kui igapäevane jalakäija. Kõik sündmused üle Eesti korraldan ma jalgrattal vändates või jala. Elukeskkonna lood sa päeva lõpuks ise, lisaks silmaga nähtavale loevad ümbritsevad inimesed. Tunnen, et mind on õnnistatud sellega, tunnen kogukonnatunnet.