Hindan järjest rohkem rahulikku elukeskkonda ja seda, et igapäevased asjatoimetused saab kiiresti tehtud.

Allar Raja on Eestit esindanud viiel olümpial. Täna on ta teinud tippspordiga lõpparve ning leidnud uued väljakutsed. Uurisime temalt, et millega ta täna täpsemalt tegeleb, kuidas selleni jõudis ning mida Pärnu juures hindab.

Pärast 20 aastat tippspordis ja igapäevast treeningrutiini – kui keeruline oli nii-öelda tavaellu astumine ja kust tuli idee, et hakkad mentoriks ja koolitajaks?

Ma ei ütleks, et üleminek tavaellu oli väga järsk, sest hakkasin juba sportlaskarjääri viimastel aastatel otsima, mis võiks olla minu järgmine tegevus. Aga muutus oli ikkagi suur. Tippspordis on sul väga selge eesmärk, rütm ja mõõdik – sa tead, mille nimel hommikul ärkad ja mida tähendab hea päev.

Koolitajaks saamine ei olnud mul pikalt ette planeeritud. Mind kutsuti aeg-ajalt oma sportlaskarjäärist rääkima ning ühel hetkel sain aru, et mind huvitab järjest rohkem mitte see, mida ma saavutasin, vaid miks mõni meeskond saavutab tulemuse ja teine mitte.

Oluline samm oli EBS-is executive coaching’u õppimine. Hakkasin enda kogemusi rohkem lahti mõtestama ja nägema, kui sarnased on tippspordi ja ettevõtete meeskondade küsimused: ühine eesmärk, rollid, vastutus, usaldus, aus suhtlus ja võime keerulistel hetkedel koos tegutseda.

Olen olnud viiel olümpial ja suurema osa oma karjäärist meeskonnapaadis. Seal ei piisa sellest, et sina oled hea. Sa sõltud iga päev teistest ja nemad sinust. Täna ongi minu töö suuresti selle kogemuse jagamine ettevõtete juhtide ja meeskondadega.

Sinu üks huvitavamaid koolitusi on PAAT, kus paned üldiselt kontorites töötavad inimesed paati ühiselt sõudma. Kust selline idee tuli ja millised on osalejate reaktsioonid?

PAAT tekkis üsna loomulikult. Rääkisin koolitustel meeskonnatööst sõudmise metafoori kaudu ja mingil hetkel tekkis küsimus: miks ma sellest ainult räägin? Paneme inimesed päriselt ühte paati.

Ideele sain kuraasi juurde ka raamatust „Will It Make the Boat Go Faster?“, mille keskne mõte on mulle enda sportlaskarjäärist väga tuttav: kas see, mida me täna teeme, aitab meil päriselt soovitud tulemusele lähemale jõuda? Mina sõnastan seda tihti lihtsalt – kas see paneb meie paadi kiiremini liikuma?

Kaheksapaat on minu arvates üks ausamaid meeskonnatöö keskkondi. Sul võib olla paadis kaheksa tugevat ja edukat inimest, aga kui igaüks teeb asja enda moodi, ei saa paati tasakaalu ega liikuma. Tuleb arvestada teistega, saada aru oma rollist, leida ühine rütm ning anda ja vastu võtta tagasisidet.

See teeb PAAT meeskonnatreeningu juhtidele ja meeskondadele huvitavaks. Me ei mängi klassiruumis meeskonda, vaid paneme inimesed olukorda, kus koostöö kvaliteet muutub kohe nähtavaks.

Alguses on inimestel tavaliselt natuke ärevust, sest enamik pole kunagi kaheksapaadis istunud. Üsna kiiresti tekib aga hasart. Pärast saame arutada juba päris kogemust: mis meid edasi viis, mis takistas, kes võttis vastutuse, kas kuulasime üksteist ja mida sellest oma igapäevatöösse kaasa võtta.

Millega sa peale koolitamise veel tegeled?

Täna on mul mitu rolli, aga neid ühendavad üsna selgelt sport, meeskonnad ja inimeste areng.

Teen ettevõtetele meeskonnakoolitusi ja inspiratsioonikõnesid ning töötan individuaalselt mentori ja coach’ina. Eriti huvitavad mind juhid, sportlased ja inimesed, kellel on ambitsioon midagi saavutada, aga kes tahavad samal ajal paremini mõtestada, kuidas nad sinna jõuavad.

Lisaks olen seotud Eesti spordi arendamisega. Olen Eesti Olümpiakomitee juhatuse liige ja sportlaskomisjoni esimees ning tegelen TalTechis spordilinnaku arendamisega.

Sport on endiselt oluline osa mu elust. Lihtsalt täna ei pea ma enam igal hommikul küsima, kuidas saada 2000 meetrit sõudes mõned sekundid kiiremaks. Küsimus „mis paneb minu paadi kiiremini liikuma?“ on alles, aga paat ise on muutunud.

Oled sportlaskarjääri jooksul kindlasti palju ringi reisinud. Mis teeb sinu arvates Pärnu eriliseks ja mis sind siin hoiab?

Olen tõesti väga palju reisinud ja näinud kohti, kus võiks teoreetiliselt olla hea elada. Aga Pärnu on minu jaoks kodu ja siin on hea tasakaal.

Hindan järjest rohkem rahulikku elukeskkonda ja seda, et igapäevased asjatoimetused saab kiiresti tehtud. Ei ole suuri ummikuid, linnas saab vabalt liikuda jala või rattaga ning kümne minutiga oled linnast väljas looduses. See jätab rohkem aega asjadele, mida päriselt teha tahan.

Ka ettevõtluse mõttes on Pärnu hea koht. Tallinn, Tartu ja Riia on piisavalt lähedal ning samal ajal toimub Pärnus endas päris palju huvitavaid ettevõtlusüritusi, koolitusi ja kohtumisi. See aitab ennast kursis hoida ja annab võimaluse suhelda väga erinevate inimestega.

Mulle meeldib ka väiksema kogukonna mõõde. Siin on lihtsam inimesi tunda, koostööd teha ja ise midagi tagasi anda. Kui panustad kogukonda, on selle mõju kuidagi vahetum ja seda märgatakse.

Pärnul on minu jaoks muidugi tugev seos ka sõudmisega. Pärnu jõel on möödunud suur osa minu sportlaskarjäärist ning nüüd toimuvad samal jõel ka minu PAAT meeskonnakoolitused. Selles on päris hea ring – kohas, kus õppisin üle 20 aasta ise meeskonnas toimima, saan nüüd neid kogemusi ettevõtete juhtidele ja meeskondadele edasi anda.

Millised on sinu lemmikkohad Pärnus ja Pärnumaal?

Ma ei ole väga klassikaline „lemmikkohtade“ inimene. Pigem meeldivad mulle kohad, kus saab liikuda, sportida või lihtsalt perega olla.

Pärnu jõgi on kindlasti üks neist. Olen seal veetnud ilmselt rohkem tunde kui üheski teises Pärnu kohas. Kalevi Sõudeklubi on samuti meie pere jaoks oluline – teeme seal trenni ja mulle on see keskkond muidugi väga kodune.

Kuna meie kodu on linnast väljas, siis meeldib meile ratastega Pärnamäel käia. Üldse hindan Pärnumaa puhul seda, et liikumiseks ja looduses olemiseks ei pea midagi pikalt planeerima – istud ratta selga ja lähed.

Kui sinu juurde tuleks täna üks noor, kes unistab samuti suurtest tegudest – olgu spordis või äris –, siis milline oleks kõige olulisem õppetund sinu karjäärist, mida talle edasi annaksid?

Ma ütleks talle: ära oota, kuni tunned, et oled valmis.

Ma ei olnud kõige andekam ega tehniliselt parim sõudja. Ma ei olnud ka alati enesekindel. Aga õppisin järjepidevalt tegema asju, mis suurendasid võimalust paremaks saada.

Viis olümpiat on mulle õpetanud, et suuri tulemusi ei tehta ühe suure otsusega. Need sünnivad väga paljudest väikestest valikutest, mida teed siis, kui keegi ei vaata.

Teiseks tasub enda ümber hoida inimesi, kes näevad sinus võimalusi vahel isegi enne, kui sa ise neid näed. Minu treener uskus minusse ajal, kui mina veel päriselt ei teadnud, kui kaugele võiksin jõuda.

Sa ei pea täpselt teadma, kuhu välja jõuad. Aga tasub endalt regulaarselt küsida: kas see, mida ma praegu teen, viib mind sinna, kuhu ma tegelikult tahan jõuda?

Mida on 20 aastat tippspordi meeskonnas sulle õpetanud sellist, mida ettevõtete juhid ja meeskonnad võiksid enda töös kasutada?

Minu tugevus koolitajana on ilmselt see, et saan ühendada praktilise kogemuse tippmeeskonnas sellega, mida olen hiljem teadlikult juurde õppinud. Olen kogenud väga erinevaid meeskondi, treenereid, konflikte, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Tartu Ülikooli soorituspsühholoogia õpingud ja executive coaching’u taust on aidanud mul neid kogemusi paremini lahti mõtestada ja ettevõtete konteksti tuua.

Ma ei taha koolitajana õpetada inimestele, kuidas „õige meeskond“ töötab. Pigem loon olukorra, kus meeskond hakkab ise märkama, mis neid edasi viib ja mis pidurdab. See teeb koolituse praktiliseks ja seob selle nende enda igapäevaga.

Helmese tiimijuht Merilen Sõrmus on pärast koolitust öelnud: „PAAT meeskonnatreening andis meie meeskonnale väärtusliku võimaluse kogeda, kuidas ühise eesmärgi saavutamine sõltub iga liikme individuaalsest panusest, omavahelisest usaldusest ja tõhusast koostööst. Praktilised ülesanded aitasid selgelt mõista, et meeskonna edu ei sünni üksnes headest individuaalsetest oskustest, vaid eelkõige selgest rollijaotusest, avatud kommunikatsioonist ja võimest üksteist toetada.“

Selline tagasiside on mulle oluline, sest eesmärk ei ole teha lihtsalt ägedat päeva, vaid anda meeskonnale midagi, mida nad saavad järgmisel tööpäeval päriselt kasutada.

Allari tegemistest saab rohkem lugeda tema kodulehelt allarraja.ee

Fotode autor Raul Mee.