"Tänu märkamisele ja kogemuse jagamisele võime me päästa elusid"

25. novembril toimus Lottemaal Pärnumaa tegijate tunnustusüritus. Konkurss Pärnumaa tegijad on kõrgeim maakonnapoolne tunnustus ettevõtjatele ja vabakonnale. Konkursi käigus selgitatakse välja enim tähelepanu väärivad ettevõtted Pärnumaa jaoks olulisemates valdkondades, tublimad vabatahtlikud, tegusamad MTÜ-d ning aasta teo tegijad.

Pärnumaa aasta vabatahtlikuks valiti kolm inimest, kellest üks Kaire Parts. 

Palju õnne võidu puhul. Kas tunnustus tuli üllatusena?

Tunnustus tuli suure üllatusena, sest olen jätkuvalt arvamusel, et on inimesi, kes vajaksid enam tunnustust. Ma lihtsalt teen seda, mida oskan ja nii kuidas oskan.

Töötate vabatahtlikuna Taali Vabatahtlikus Päästekomandos. Kui tihti peate käima väljakutsetel?

Väljakutsetel käin nii, kuidas just saan ehk siis kõik oleneb kodusest logistikast. Kui vaadata Taali VPK statistikat, siis kevad ja talvekuud on alati tihedamad. Samuti teeme lõkkepatrulle, milles olen kaks suve osalenud. Keskmiselt tuleb ikka kord kahe nädala sees välja sõita koos autojuhiga. Lisaks sellele teen ka ennetust nii üritustel osalemisega, kodukülastuste kui koolitusena.

Saite septembris tunnustatud ka siseministri poolt Päästeteenistuse Medaliga. Tunnustus antakse keerukatel päästetöödel näidatud vapruse eesteest või teenete eest päästeala. Kas saate jagada, et mispuhul teid tunnustati?

Minu puhul siis ei lähe see mitte väljakutsena vaid lause teise poolena ehk teenete eest pääste alal. Selle medali saamine oli väga suur üllatus ja minu tänu esitajatele. 2020 sai osta meie MTÜle läbi Päästeteenistuse projekti erivajadustega suitsu- vinguandurid, kuna nägin, et lahendus on olemas (meie kodus 8 aastat) aga sellest ei teata midagi. Hakkasin siis koolitusi tegema ja seda just eesotsas nendele, kes puutuvad erivajadustega inimestega kokku (sotsiaalhoolekande töötajad, sotsiaaltöötajad, päästjad jne). Väga tore on see, et kogu selle teemaga tuli agaralt kaasa Lääne-Päästekeskuse ennetajad ja sealt see lumepall veerema hakkas.

Lisaks läksin sügisest õppima kogemus- ja sotsiaalnõustamist. Kuna meil oli vaja teha praktika, siis küsisin ennetusest, et kas oleks võimalik see teha Päästes. Sealt edasi hakkasime aru saama, et kogemusnõustamine on üks väga vajalik teenus, sest kuidas sa muidu jõuad selle inimeseni, kes on omadega ummikus. Parim nõustaja seal juures on kogemusnõustaja, sest tema on sellest olukorrast välja tulnud ja teda ka hädasolija kuulab rohkem kui ametnikku. Ehk tänu märkamisele ja kogemuse jagamisele võime me päästa elusid.

Ehk siis minu puhul käis asi tagurpidi. Enne hakkasin nõustama ja siis sain teadmised, kuidas ja mis moodi seda teha, aga see teadmine tuli alles õpingute käigus.

Võiduvideos toodi välja, et aitate ka kogukonnas erinevaid üritusi korraldada. Mis üritused need on?

Vean Tori naisseltsingut „Lained”, kuid kahjuks viirus on meie kokkusaamistele omad piirangud pannud. Oleme läbi naisseltsingu teinud erinevaid üritusi nii peredele ja lastele. Meie eesmärk on väärtustada pere. Tänu sellel sai aga alguse Tori hoidiste minimess, mida mitmeid aastaid Tori rahvamajas sai tehtud. Kahjuks sellisel kujul, kus saaks ka hoidiseid proovida, pole me 2 aastat saanud teha ja sellest on kahju. Lisaks olen vabatahtlik TÜ Lastefondi Pärnumaa osas. Kuna meid on Lastefond väga palju aidanud, siis see on koht, kus saan panustada tagasi.

Suudate seda kõike teha puudega lapse kõrvalt, kellel on diagnoositud maailmas väga haruldane Ohtahara sündroom. Seetõttu seisate ka selle eest, et Eestis puudega laste hooldus- ja ravivõimalused paraneksid. Kuidas on aastatega olukord Eestis muutunud?

Eks nagu eelnevast välja tuleb, ei oleks ma seal, kus ma täna olen, ilma oma lasteta. Nemad on mu õpetajad igas mõttes. Mulle meeldib kaks eesti vanasõna: mina plaanin aga Jumal naerab ning kala mädaneb peast.

Kõik millest ma unistasin noorena pole täide läinud aga selle eest on olnud palju väljakutseid ja iseenda kaela kasvatamist ja igapäevast õpet ja seda just tänu oma lastele.

Kala mädaneb aga peast on see, et me räägime küll rohujuure tasandist, aga puudega inimeste otsuseid tehakse inimeste poolt, kellel tihti puudub kogemus nendega. Siis ei saagi loota, et asja muutuvad paremaks, sest Exceli tabel on ju hetkel ees ja summasid liigutada ühelt realt teisele pole võimalik. Õnneks on 14 aastaga, mis olen olnud sellel maastikul, mõned asjad väga palju paremaks muutunud. Abivahendeid on rohkem võtta, mähkmeid saab enam ja ka osad toetused on tõusnud.

Kahjuks pole aga muutunud see, et puudega inimese ümber on lähedased, kelleta see puudega inimene ei eksisteeriks või tema heaolu väheneks tunduvalt. Ka nemad vajavad puhkust, oma murede jagamist ja teist keskkonda ehk võimalust osalise ajaga tööd teha või leida omale meelepärane tegevus, et saada hooldusrattast ja bürokraatiast välja. Ikka ja taas on probleemiks see, et puudub info, kuidas midagi taotleda ja mis teenustele on õigused.

Leian, et meil on kasutamata väga palju ressurssi just nende inimeste näol, kes on ise selle tee läbi käinud või käimas aga suudaksid ja tahaksid oma kogemust ja teadmisi jagada. Tänu sellele aga oleksid lähedased nii vaimselt kui füüsiliselt tervemad ja säiliks ka majanduslik sõltumatus. See majanduslik sõltumatus on vist see, millest me jäämegi unistama! Ehk pikk tee on käidud, aga pikem veel ees.

Kõiki võitjaid ja võiduvideod näeb Pärnumaa tegijate kodulehel: parnumaa.ee/tegijad