Oleksin lootnud erakondadelt näha julgemaid visioone ja uudseid ideid

Erakondade valimisprogrammides regionaalvaldkonna kohta on asjalikke mõtteid, sarnaseid ideid, häid kattuvusi. See annab tulevikulootust, aga ka seda, millega ei saa nõustuda. See ongi loomulik, erinevused rikastavad.

Kindlasti on nii Pärnumaale kui teistele piirkondadele kasulikud ideed, mis toetavad investeeringuid taristusse: kiire internet, kruusakattega teede mustkatte alla viimine, puhas vesi ja kvaliteetne elektrivarustus (Isamaa, EKRE, Reformierakond, Keskerakond). Lisaks omavalitsuste huvi suurendamine ettevõtluse arendamise vastu (SDE), maale töökohti loovad ja edukad ettevõtted, hariduse ja kultuuri kättesaadavus, arukalt korraldatud sotsiaaltugi (Reform), lastega perede maal elamise ja tagasikolimise soodustamine (Eesti 2000, Rohelised, SDE), elamistingimuste parandamine maal, parem ühistransport (Kesk) jne.

Kuid on ka asju, mis on vähem esile toodud või millesse on raske uskuda. Riigiasutuste maakondadesse viimise kampaaniasse ma tegelikult väga ei usu. Sellisel kujul ei anna see suurt efekti. Enne tuleks kokku leppida, kas ja kuidas maakondlikul tasandil üldse edasi tegutseda. Kas tulevik on regioonide Eesti või maakondade Eesti? Kui maakondade Eesti, siis kas 15 on paras või palju, kui regioonide Eesti, siis kas 3-4 või rohkem? Huvitav on arendusregioonide idee (Vabaerakond).

Kui Eestile on kõige sobivamaks regionaalse juhtimise ja elukorralduse tasandiks  maakond (Isamaa), tuleks mõnedes mängureeglites kokku leppida. Kas jõuda tulevikus tugevate maakonnasuuruste omavalitsuste loomiseni (Isamaa, Kesk), või anda suurem roll, pädevus ja ressurss maakondlikele omavalitsusliitudele (EKRE), või luua 4-5 arendusregiooni (Vabaerakond) või läheks osa praeguste valdade ja endiste maavalitsuste funktsioone üle valdade liidust moodustatud omavalitsusüksusele (Rohelised). Teisalt arvatakse, et täiendavate regionaalsete juhtimistasandite loomine pole esmatähtis, sest lõpptulemusena võib see pärssida kohalikku otsustamist ja demokraatiat (Reform) või ei toetata ühegi lisatasandi tekitamist (Eesti 2000).

Kui  omavalitsusliku regionaaltasandi tulevik Eestis saab ükskord poliitiliselt kokku lepitud, tuleks üle vaadata ülesannete jaotus riigi ja omavalitsuste vahel ning teha otsustused, millised ülesanded jätta riigile, millised üle anda. Siis oleks ka ratsionaalne üle vaadata, millised riigiasutused ei peaks pealinnas toimetama. Tegelikult vana jutt, aga alati enne valimisi uues kuues!

Palju on programmides ilusat juttu, mis kõik on tore ja justkui aitaks edasi. Arvatakse, et tuleks luua motiivid elamiseks maal või väikelinnades (Vabaerakond), maakoolide sulgemise asemel tuleb koolide ja lasteaedade võrku hoopis tihendada (Elurikkuse Erakond), sisse tuleb viia regionaalsed maksuerinevused (EKRE), kodanikupalk (Rohelised). See kõik on äge, kuid mis see tegelikult maksab, kas see on  realistlik ja milline on prognoositav kasu? Ei ole mõistlik kogu koolivõrgu ja sotsiaalkaitse  viimine üleriigilise juhtimise alla (Eesti 2000).

Kui vaadata, mida päriselt teha saab, siis enam tuleks panustada maakondlikku koostöösse ja omavalitsusliku regionaaltasandi tugevdamisse. Pärast haldusreformi on maakondade roll hägustunud, kuid ometi on asju, mida sel tasandil on mõistlik ühiselt korraldada. Elu näitab, et lootus koostöö vabatahtlikkusele end alati ei õigusta, eriti kui pärast reformi kodus alles kiired tööd pooleli. Teadlased räägivad üha rohkem kohustuslikust omavalitsuste koostöö korraldamisest. Miks ka mitte kui see on mõistlikult ja eesmärgipäraselt tehtav. Sellisel juhul võiks ja saaks ka rohkem riigi funktsioone üle anda ja ei peaks riigiasutuste Tallinnast väljaviimisega lõputut peavalu põhjustama. Seega tuleb süsteem muuta selliseks, mis soosib koostööd, sest ega üksnes käsu korras saa kedagi midagi tegema panna.

Kuidas päriselus väljaspool Tallinna 20-30 aasta pärast hakkama saada, on jätkuvalt miljoni euro küsimus. Oleks lootnud näha julgemaid visioone, uudseid ideid ja suuremat ühisosa selles, kuidas peaks elu kulgema ka väljaspool pealinnaregiooni. Kui elavad külad, vallad ja maakonnad,  elab ka Eesti!

Alustaks pärast valimisi sellest, et kujundaks Riigikogu maaelu komisjoni ümber regionaalarengu komisjoniks ja täidaks selle töise sisuga. Töötaks ükskord ometi välja kohaliku omavalitsuse ja regionaalpoliitika aluspõhimõtted ja Riigikogu võtaks vastu kohaliku omavalitsuse arendamise strateegia. Mulle väga meeldib, mida teevad soomlased maakondade taastamisel ja riigi funktsioonide üleandmisel. Võiksime taaskord õppida!

 

Heiki Mägi

maakonna arendusjuht, SA Pärnumaa Arenduskeskus

Artikkel lühendatult ajalehes „Postimees“ 6.02.2019

07. veebruar 2019

Sarnased uudised